 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
|
 |
 |
|
Legend räägib, et 1876. aastal katseid tehes tilgutas Bostoni Ülikooli häälefüsioloogia professor Alexander Graham Bell endale pükste peale hapet ning oli sunnitud appi hüüdma. Professori karjumist kuulis teises ruumis ta assistent härra Watson ning tõttas kiiresti kohale, paraku ununesid aga auklikud püksid sedamaid kui selgus, et professor Belli hääl kandus Watsonini mitte läbi seinte vaid üheks teiseks katseks valmis seatud mikrofoni, juhtme ja valjuhääldi kaudu. Sellist heli edastamisviisi hakatigi nimetama telefoneerimiseks.
Tõtt ütelda polnud Bell ainus, samal ajal tehti sarnaseid katseid ka mujal maailmas, professor Bell oli aga siiski esimene, kes oma töö tulemusena patenteeris samal aastal esimese kasutuskõlbliku telefoni.
 |
Milaanot ja Genovat ühendava telefonikaabli panek |
Sõna "telefon" tuleb kreeka keelest ("téle" - kaugel, kaugele; "phóné" - hääl); aastakümneid olid enim levinud elektromagnetilised telefonid, milles "püsimagneti pehmest magnetmaterjalist pooluskingadele paigutatud mähiseid läbiva helisagedusvoolu tekitatud muutuv magnetväli paneb võnkuma pehmest magnetmaterjalist membraani, mis tekitab heli." (ENE, 1975)
Belli esimene telefon kujutaski endast teeklaasile sarnanevat, kolmele jalal paiknevale rõngale, mis omakorda sisaldas membraani, asetatud, nii mikrofoni kui ka kuularina kasutatavat lehtrit.
Aasta peale oma ajaloolist esimest telefonikõnet asutas Bell koos kahe partneriga "Bell Telephone Company", samal aastal jõudis müügile ka esimene seeriaviisi toodetud telefoniaparaat. See oli lihtsalt üks suur pruun puukast väikeste avaustega nii kuulamise kui ka rääkimise tarvis. Mõne kuuga müüdi umbes 3000 telefoni üle kogu USA, 1890.aasta alguseks oli kasutuses vähemalt veerand miljonit aparaati ja 1902.aastaks oli ainuüksi Ameerika Ühendriikides üle 2,3 miljoni telefoni.
 |
 |
|
Gower-Belli telefon, 1880 |
Üks esimesi telefone, ca 1877 |
Telefon aastast 1899 |
Alexander Bell uskus oma leiutise suurde tulevikku, nii kirjutas ta 1878.aastal:"Kuigi ka praegusel ajal on telefonil lai kasutusväli, usun ma siiski, et tulevikus suureneb see veelgi." Tänaseks on selge, et see oli küll väga tagasihoidlikult öeldud.
 |
 |
 |
Müügitshekk, 17. XII 1912 |
Telefon aastast 1919 |
Müügitshekk, 13. XI 1890 |
120 aastaga on kobakast puukastist läbi suurte muutuste saanud elegantne toode. Juba aastaid ei tähenda telefon ainult juhtmega ühte kohta aheldatud riistapuud mille vänta keerutades kusagil keskjaamas keegi neiu tõstab toru ning topib siis ühenduspistikuid nõutud kontakti. Aastatega pandi tööle automaatkeskjaamad, tuli otsevalimisega kaugekõnede võtmise võimalus ja palju teisi mugavusi. Telefone tootvad firmad tõid turule juhtmeta raadiotelefoni ja lisaks tavalisele kõnele hakati telefoniliine pidi saatma ka suurtes kogustes muud informatsiooni.
Esimesed avalikud telefonid, mida võisid kasutada kõik soovijad (sellise teenuse eest nõuti loomulikult ka rahakoti kergendamist) olid Ühendriikides möödunud sajandi lõpuks juba mõned aastad tegutsenud, arvatakse, et 1902.aastaks oli seal vähemalt 65 tuhat avalikku tasulist telefoni. Üsna kiiresti tekkis aga probleem mis puudutas kõnelemise eest raha sisse kasseerimist. Oli selge, et iga aparaadi juurde ei saa panna ööpäevaringset kassiiriteenindust ja üheks väljapääsuks sai münditaksofonide kasutuselevõtt. Paraku tekitas asjaolu, et taksofoni metallkestas peitub sulaselge raha, head meelt ka kurikaeltele ja nii saidki lõhutud telefoniaparaadid igapäevaseks nähtuseks. Kahtlemata oli see üks põhjustest, miks aastate eest telefonikompaniid asusid aktiivselt välja töötama tehnoloogiat mis võimaldaks telefonikõnede eest tasuda nii, et aparaati ei jääks lõhkumisele ahvatlevaid münte.
 |
 |
Telefon aastast 1915 |
Telefon aastast 1923 |
Lahendus leiti pangakaartidele sarnastes deebetkaartides milliseid kaarditaksofoni sisestades saab pidada kõnesid üle kogu maailma. Selline asjade korraldus rahuldab praegu nii telefonifirmasid kui ka helistajaid ja lisaks kõigele muule on kaasa toonud ka uued kollektsioneerimisobjektid - telefonikaardid. Plahvatuslikult leviv hobi on teinud paljudele telefoniteenuste pakkujatele (ja eriti nende firmade töötajatele) telefonikaartidest ka lisasissetulekuallika: aeg-ajalt valmistatakse väikesetiraazhilisi, uhke nimega "testkaarte" mis siis ilmuvad kusagilt mustale turule mitmekordse hinnaga.
Eestis on telefonikaardid laiemalt kasutusel 1993.aastast. Alustati kaartidega millel infokandjaks magnetriba, katsetati ka nn. optilise süsteemi kaarte kuid alates 1995.aastast kasutab "Eesti Telefon" aga reeglina mikroprotsessor-kaarte. Siiski on mõned teised firmad (Olümpia ja Viru hotellid näiteks) jäänud truuks magnetribaga kaartidele. Üleminek münditaksofonidelt kaarditelefonidele toimus Eesti Vabariigi parimaid traditsioone järgides suhteliselt valutult nii firmadele kui ka helistajatele. (Ainuke suurem teadaolev prohmakas pärineb 1996.aasta sügisest mil üks kaarte valmistav Taani firma (DZ Denmark) üritas "Eesti Telefonile" praakpartiid sokutada. Õnneks avastati pettuskatse üsna pea ja sellel firmal ei tule enam muretseda edaspidiste "Eesti Telefoni" tellimuste täitmise eest.) 1997. aasta lõpuks oli Eestis kasutusel umbes 3000 kaarditaksofoni ja neid lisandub pidevalt.
Eesti telefonikaartide kataloog